KUNINGRIIGIAJA XVII PÜHAPÄEV A AASTAL
Lugemine esimesest kuningate raamatust:
Issand ilmutas end Gibeonis Saalomonile unes ja ütles: “Palu minult, mida ma
peaksin sulle andma!” Ja Saalomon vastas: “Sina, Issand, oled tõstnud oma sulase
kuningaks mu isa Taaveti asemele, aga mina olen veel väga noor ega tea, kuidas
peaks kuningas käituma. Sinu sulane seisab su rahva keskel, suure rahva keskel,
kelle sina oled ära valinud, nii suure, et keegi ei suuda ära lugeda ega määrata
selle arvu. Sellepärast, anna oma sulasele sõnakuulelik süda, et ta suudaks
mõista su rahvale kohut ning teha vahet hea ja kurja vahel, sest kes suudaks
mõista kohut sinu nii suurele rahvale”. Aga see meeldis Issandale, et Saalomon
just seda palus, ja Issand ütles Saalomonile: “Kuna sa ei palunud endale pikka
iga, rikkust ega oma vaenlaste hinge, vaid hoopis mõistust, et teha õigeid
otsuseid, siis täidan ma sinu palve. Vaata, ma annan sulle targa ja mõistliku
südame, nõnda et sinu sarnast pole olnud enne sind, ega tõuse ka pärast sind.”
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Sinu seadus on mulle kallis!
Issand on kõik, mis mul on, midagi muud mul ei ole,
Tema sõnu olen ma tõotanud pidada.
Sinu seadus on minule kallis,
kallim hõbedast ja kullast.
Olgu su heldus mulle lohutuseks,
nii nagu sa oled öelnud oma sulasele.
Ole mulle armuline, siis suudan elada,
sest sinu seadus teeb mulle rõõmu.
Sellepärast ma armastan su käske
enam kui ehedat kulda.
Sellepärast elan ma ausalt su määruste järgi,
vihkan kõiki pettuse radu.
Sinu leping on imeväärne,
minu süda peab sellest kinni.
Sinu sõna seletus lööb särama,
rumalgi võib sellest aru saada.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Sinu seadus on mulle kallis!
Teine lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele:
Vennad, me teame, et neid, kes Jumalat armastavad, aitab Jumal kõiges heas –
neid, kes tema plaani järgi on kutsutud. Sest need, kellest ta on ette teadnud,
need on ta ette määranud kujunema oma Poja näo järgi, et tema oleks esmasündinu
paljude vendade seas. Ning keda tema on ette määranud, need on ta ka kutsunud,
ja need, keda ta on kutsunud, need on ta õigeks teinud. Aga kelle ta on õigeks
teinud, selle on ta tõstnud oma kirkusesse. See on Jumala Sõna. Tänu olgu
Jumalale!
Halleluuja!
Ma tänan sind, Isa, taeva ja maa Issand,
et sa oled oma riigi saladuse avaldanud lapsemeelsetele!
Halleluuja!
Evangeelium püha Matteuse järgi:
Jeesus rääkis rahvale tähendamissõna: “Taevariik on põllusse peidetud aarde
sarnane, mille inimene leidis ja peitis uuesti. Siis läks ta rõõmuga ja müüs ära
kõik, mis tal oli, ja ostis selle põllu. Samas on taevariik kaupmehe sarnane,
kes otsis ilusaid pärle. Ja kui ta leidis ühe eriti hinnalise pärli, siis ta
läks ja müüs kõik, mis tal oli, ning ostis selle pärli. Aga taevariik on ka
nooda sarnane, mis heideti merre, ja see vedas kokku kõiksuguseid kalu. Kui noot
täis sai, veeti see rannale, istuti maha ja koguti head kalad astjatesse, halvad
aga visati minema. Nõnda on ka selle ajastu lõpul. Inglid tulevad ja koguvad
kurjad õigete keskelt ning viskavad lõõmavasse ahju. Ja seal on ulumine ja
hammaste kiristamine. Kas te saite kõigest aru, millest ma teile rääkisin?” Ja
nad vastasid: “Jah!” Aga tema ütles neile: “Sellepärast on iga kirjatundja, kes
on õpetatud taevariigi jaoks, majaperemehe sarnane, kes toob oma varakambrist
esile nii uut kui vana.” See on püha Evangeelium! Ülistus olgu Sulle,
Issand Jeesus Kristus!
Mt 13,44-52
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: roheline
Oh Jumal, kõigi Sinule lootjate kaitsja, Kelleta pole miski vägev,
miski pole püha: olles meie valitseja ja teejuht, suurenda ja
mitmekordista meile oma halastust,et võiksime läbida ajalikkust nii,
et me lõpuks ei kaotaks igavest;
Jeesuse Kristuse, meie Issanda väärilisuse pärast; Kes elab ja
valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast
igavesti. Aamen.
Lugemised hommikupalvusel:
Ps 119:33-48; Srk 1:18-27; Jh 7:14-24
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 25; Srk 6:22-37; Lk 10:38-42
Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Issandas!
Kui püha Matteus koondab oma evangeeliumi 13. peatükki taevariigi tähendamissõnad,
jõuab ta küsimuseni, mille Jeesus esitab oma jüngritele: „Kas te saite kõigest aru,
millest ma teile rääkisin?” Nad vastavad kõhklemata: „Jah!” Enamik jutlusi alustab
ja lõpetab tänasest evangeeliumist kõneldes: me oleme leidnud peidetud aarde, me
oleme avastanud hinnalise pärli, me võime rõõmuga kõigest muust loobuda! Kuid me
unustame sageli küsida: mis saab pärast avastust? Mis juhtub siis, kui aare on käes
ja emotsionaalne joovastus möödub? Siit algabki iga kristlase igapäevane elu, tarkus
ei ole mitte aarde leidmine, vaid oskus leitud aardega elada. Traditsiooniliselt
näeme tänastes lugemistes vooruse ahelat: Saalomon palub tarkust, et valitseda;
psalmikirjutaja kiidab Seadust, mis on kallim kullast; ja Matteuse evangeelium kutsub
meid taevariigi nimel kõike loovutama. Aga vaadakem sügavamale. Kui Saalomon palub
„sõnakuulelikku südant” (heebrea keeles lev shomea — “kuulatavat südant”), ei palu
ta intellektuaalset üleolekut ega lihtsalt teadmisi. Ta palub võimet vahet teha
(lehavin). Sama motiiv kordub evangeeliumi tähendamissõnas. Noot ei vedanud kokku
ainult väärtuslikku — see tõmbas rannale kõiksuguseid kalu. Pärli leidmisele ja
nooda rannale vedamisele järgneb alati kõige raskem töö: mahaistumine ja eristamine.
Püha Augustinus kirjutab oma Pihtimustes tarkuse ja jumaliku korra kohta nõnda:
„Sinu Seadus on tõde ja tõde oled Sina ise… Kuid meie armastus asjade vastu peab
olema korda seatud. Kes armastab seda, mida tuleb põlata, või põlgab seda, mida tuleb
armastada, selle süda ei ole tark.” Tarkus (ladina keeles sapientia, mis tuleneb
tegusõnast sapere — “maitset tundma, eristama”) ei ole seega informatsiooni kogumine,
vaid võime lõigata läbi ebaoluline. Tänapäeva Lääne ühiskonnas ja ka tänapäeva
kristlase hinges põrkub see pühakirja sõnum kolme tõsise takistuse ehk kitsaskoha vastu:
Me elame ajastul, mida sotsioloogid kutsuvad hüpervalikute ajastuks. Me tahame
aaret ja pärlit, aga me ei taha müüa oma „teisi põlde”. Me tahame kristlikku rahu,
aga me ei soovi loobuda oma meeleldustest, kontrollivajadusest või mugavustest.
Tähendamissõnas kaupmees aga müüs kõik. Tänapäeva inimesele on mõte täielikust
pühendumisest ja ühe asja tõttu muust loobumisest hirmutav. Kui psalmilaulja hüüab:
„Sinu seadus on mulle kallis, kallim hõbedast ja kullast!”, tõmbub tänapäeva
individualistlik inimene oma kaitsvasse “mulli”. Sõna „seadus” assotsieerub meile
piirangu, keelamise ja vabaduse võtmisega. Me unustame, et Jumala Seadus (Torah)
ei ole juriidiline koodeks, vaid elujuhis, mis hoiab loodut lagunemest ja inimest
elus. Tähendamissõna lõpp — kus halvad kalad visatakse minema ning räägitakse ahjust
ja hammaste kiristamisest — on tänapäeva “pehme” teoloogia jaoks piinlik koht.
Me eelistaksime evangeeliumi ilma lahususeta, ilma vastutuseta, ilma tagajärgedeta.
Mida see meie jaoks tähendab? Apostel Paulus ütleb kirjas roomlastele meile täna
midagi otsustavat: need, keda Jumal on kutsunud, on ta määranud „kujunema oma Poja
näo järgi”. See tähendab, et tarkus ei ole staatiline omandus, vaid kujunemisprotsess.
Saalomon ei saanud tarkust nagu teooria raamatut. Ta sai südame, mis peab iga
päev uuesti kuulama ja kaaluma. Mitte kõik pole ühtviisi väärtuslik. Meie aeg,
meie energia, meie armastus ja meie tähelepanu on piiratud ressursid. Jeesus õpetab,
et me ei saa kõike elus kaasas kanda. On asju — hoiakuid, harjumusi, suhteid ja
mõttemalle —, mis tuleb rannale jõudes minema visata, et head kalad astjatesse
mahuksid. Kui me küsime: mida Kirik ja Kristus meilt täna ootavad?, siis vastus ei
ole emotsionaalne tahe ega uute kohustuste kuhjamine. Vastus peitub evangeeliumi
viimases salmis majaperemehest, kes toob varakambrist esile nii uut kui vana.
Me peame arendama vaimulikku eristamisvõimet (discretio). Enne igat suurt või
väikest otsust ei peaks me küsima: „Mis on mulle kasulik või mugav?”, vaid Saalomoni
kombel: „Mispuhul on see otsus õige ja hea Jumala ees?” Palugem endale igapäevaselt
kuulatavat südant. Maha istumine ja kalade sorteerimine nõuab vaikust. Võtkem sel
nädalal teadlikult aega palveks ja enesevaatluseks, et küsida: mis on minu elus
see “vana”, mis kannab igavikulist väärtust (palve, sakramendid, Seadus, armastus),
ja mis on see tühine “praht”, mille noot on ühes tõmmanud, kuid mis risustab mu hinge?
Hoidkem meeles, et Kristlus ei ole tasuta hobi. See nõuab kogu meie olemust. Kui
me oleme avastanud Taevariigi, ei saa me elada nii, nagu me poleks seda kunagi
näinud. Meie ustavus Jumala Seadusele ja Tema käskudele on meie vastus leitud aardele.
Püha Thomas Aquino on öelnud: „Tarkus ei ole midagi muud kui teatud liiki jumalik
valgus, mis suunab inimest nägema asju nõnda, nagu Jumal neid näeb.”
Palugem siis alanud nädalal seda valgust, et me ei vaataks taevariiki mitte
kõrvaltvaataja uudishimuga, vaid majaperemehe vastutusega — valmis loobuma ajalikust,
et pärida igavene.
Aidaku selles meid Issand Ise. Aamen.