ÜLESTÕUSMISAJA III PÜHAPÄEV A AASTAL
Lugemine Apostlite tegude raamatust:
Neil päevil, kui Püha Vaim valati välja apostlite peale, astus Peetrus üles koos
üheteistkümnega. Ta tõstis oma häält ja ütles: “Juuda mehed, ja kõik
Jeruusalemma elanikud! Olgu see teil teada ja pandagu tähele mu sõnu: Teie olete
Jeesuse Naatsaretist hukka saatnud – mehe, kellest Jumal on andnud tunnistust
vägevate tegude, imede ja tunnustähtede kaudu, mis teie seas sündisid, nagu te
isegi teate. Tema, kes ta Jumala tahtmist ja otsust mööda ära anti, olete teie
ülekohtuste inimeste kätega risti löönud ja hukanud. Aga Jumal on tema üles
äratanud ja surmavaevast vabaks teinud, sest see oli võimatu, et surm oleks
saanud teda enda võimuses hoida. Taavet ütleb ju tema kohta: Ma näen Issandat
alati oma silme ees, ta seisab mu paremal pool, et ma ei kõiguks. Sellepärast
rõõmustab mu meel ja mu ihu võib lootuses hingata, sest sina ei jäta mu hinge
surmavalda ega lase oma vagal näha kõdunemist. Sa annad mulle teada tee, mis
viib ellu, ja täidad mind rõõmuga oma palge ees.” See on Jumala Sõna.
Tänu olgu Jumalale!
Kaitse mind, mu Jumal, sest Sinu peale ma loodan!
Ma ütlen sulle, sina oled mu Issand.
Sina, Issand, annad mulle mu pärisosa ja ulatad mulle mu karika,
sinu kätes on kõik, mis mulle liisu järgi on langenud.
Ma tahan kiita Issandat, kes annab mulle nõu,
öösiti manitseb ta mind mu neerudes.
Issand on alati mu silme ees,
Tema seisab mu paremal pool ja ma ei vangu.
Sellepärast rõõmustab mu süda ja hõiskab mu hing,
ning mu ihu võib elada kartmata ohtu.
Sest sina ei jäta mu hinge surmavalda
ega lase oma pühal näha kaduvust.
Ma ütlesin Issandale: sina oled mu Issand,
sina üksi oled mu õnn.
Sina annad mulle teada elurajad,
sinu palge ees on rõõmuküllus, hüved üha su paremal käel.
Au olgu + Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule,
nii nagu oli alguses, nii on nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.
Kaitse mind, mu Jumal, sest Sinu peale ma loodan!
Teine lugemine püha apostel Peetruse esimesest kirjast:
Kui te hüüate Isaks teda, kes ta mõistab kohut erapooletult – nii nagu igaühe
tegu väärt on – siis elage oma pagulaspõlves jumalakartlikku elu. Te ju teate,
et teid pole lunastatud kaduva lunahinnaga, teie esiisadelt päritud eluviisist –
ei hõbeda ega kullaga, vaid Kristuse verega. Tema on veatu ja laitmatu tall, kes
oli selle ülesande jaoks ette määratud juba enne maailma loomist, kuid avalikuks
sai see alles aegade lõpul teie pärast, kes te tema läbi olete Jumalale ustavad.
Aga Jumal on Kristuse surnuist üles äratanud ja andnud talle osa oma kirkusest
nii, et teie võiksite uskuda ja loota tema peale.
See on Jumala Sõna. Tänu olgu Jumalale!
Halleluuja!
Issand, seleta meile Pühakirja
ja lase meie südameil põleda sinu sõna läbi!
Halleluuja!
Evangeelium püha Luuka järgi:
Pärast seda ilmus Jeesus jüngritele veel Tibeeriase järve ääres. Aga ta ilmus
nõnda:
Siimon Peetrus ja Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, ja Naatanael, kes oli
Galilea Kaanast, ja Sebedeuse pojad ja veel kaks tema jüngritest olid seal koos.
Siimon Peetrus ütles neile: «Ma lähen kalale.» Nad ütlesid talle: «Me tuleme
sinuga kaasa.» Nad läksid välja ja astusid paati. Ent sellel ööl ei püüdnud nad
midagi. Aga koidu ajal seisis Jeesus kaldal. Ent jüngrid ei teadnud, et see on
Jeesus. Jeesus ütles siis neile: “Lapsed, on teil midagi leivakõrvaseks?” Nad
vastasid talle: “Ei ole”. Aga tema ütles neile: “Heitke noot paremale poole
paati, siis te leiate!” Nad heitsidki, ja ei jaksanud seda enam tõmmata kalade
hulga tõttu. Nüüd ütles jünger, keda Jeesus armastas, Peetrusele: “See on
Issand!” Siimon Peetrus, kuulnud, et see on Issand, võttis kuue ümber, sest ta
oli alasti, ja hüppas järve. Aga teised jüngrid tulid paadiga – nad ei olnud ju
kaldast kaugemal kui umbes kakssada küünart – ja vedasid noota kaladega.
Kui nad nüüd tulid mäele, nägid nad valmis lõket ja selle peal kala ning leiba.
Jeesus ütles neile: “Tooge neid kalu, mida te praegu püüdsite!” Siimon Peetrus
läks üles ja tõmbas mäele nooda täis suuri kalu, arvult sada viiskümmend kolm.
Ja noot ei rebenenud, kuigi neid oli nii palju. Jeesus ütles neile: “Tulge
sööma!” Ükski jüngritest ei julgenud temalt küsida: “Kes sa oled?”, sest nad
teadsid, et ta on Issand. Jeesus tuli ja võttis leiva ja andis neile, ja samuti
kala. See oli Jeesusel juba kolmas kord jüngritele ilmuda pärast surnuist
ülestõusmist. See on püha evangeelium. Ülistus olgu Sulle, Issand Jeesus Kristus!
Lk 24,1-14
Evangeeliumi sõnad kustutagu meie eksimused.
Liturgiline värv: valge
Oo Jumal, kelle õnnistatud Poeg ilmutas end oma jüngritele leivamurdmises:
ava me palume sind, meie usu silmad, et me näeksime teda kogu tema lunastustöös;
oma Poja Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Kes elab ja valitseb koos Sinu
ja Püha Vaimuga, üks Jumal, igavesest ajast igavesti.
Aamen.
Lugemised hommikupalvusel:
Ps 23; Ps 146; Js 40:1-11; Jh 10:1-10
Lugemised õhtupalvusel:
Ps 145; Hs 34:11-16,30-31; Jh 21:1-19
Mõtisklus
Armsad õed ja vennad Kristuses. Tänane evangeelium viib meid Tibeeriase järve
äärde. On koiduaeg. Jüngrid on naasnud oma vana elu juurde – kalapüügi juurde.
Pärast Jeruusalemma sündmusi valitseb nende hinges ehk segadus. Nad on terve
öö vaeva näinud, kuid nende võrgud on tühjad. Kas see ei peegelda vahel meiegi
elu? Me rügame, me püüame oma inimlikust tarkusest asju korda saada, kuid
tihti leiame end hommikul “tühjade võrkudega” – väsinuna, tühjana ja tundega,
et oleme üksi. Kuid just selles tühjuses, koiduvalguses, seisab Issand kaldal.
Jüngrid ei tundnud Jeesust kohe ära. See on oluline õppetund meile täna.
Ülestõusnud Issand ei ole kauge tegelane pilve peal. Ta on reaalselt kohal
meie igapäevatöös, meie ebaõnnestumistes ja meie argipäeva “kallastel”. Kui
Jeesus küsib: “Lapsed, on teil midagi leivakõrvaseks?”, ei küsi Ta seda
teadmatuse pärast. Ta kutsub meid üles tunnistama oma vajadust Tema
järele. Alles siis, kui me kuuleme Tema häält ja heidame nooda “paremale
poole” – see tähendab usalduse poolele –, täituvad meie võrgud viisil, mida
me ise ei suudaks kunagi korraldada. See on Ülestõusnu kohalolu imetegu: Ta on
meiega siin ja praegu, 2026. aasta kevadel, täpselt nii nagu Ta oli sel
hommikul Galilea järve ääres. Evangeeliumis on üks oluline detail: kui jüngrid
kaldale jõuavad, ei oota neid seal ainult õpetussõnad. Seal on valmis lõke,
kala ja leib. Jeesus kutsub: “Tulge sööma!” See on püha hetk. Jeesus võtab
leiva ja annab neile. See viitab otse Kiriku südamele – armulauaühtsusele. Just
leivamurdmises avanevad meie usu silmad, nagu palusime tänases kollektapalves.
Armulaud ei ole lihtsalt mälestussöömaaeg; see on koht, kus Ülestõusnu on
meiega kõige vahetumalt üks. Selles sakramentaalses ühtsuses ei ole me
enam üksikud kalurid tormisel järvel, vaid me oleme üks ihu, üks Kirik. Siin
saab meie tühjus täidetud Tema täiusega. Meie “kaduva lunahinnaga” eluviis,
millest rääkis apostel Peetrus teises lugemises, on asendatud Kristuse kalli
verega, mis meid ühendab ja pühitseb. Miks Jeesus meid toidab? Miks Ta meile
ilmub? Mitte ainult selleks, et meil oleks hea ja soe olla. Ta teeb seda
suure armastuse pärast, et meil oleks jõudu minna ja teenida. Peetrus, kes
kunagi hirmu pärast Jeesuse salgas, seisab nüüd Apostlite tegude raamatus
julgelt rahva ees. Mis muutus? Ta kohtas Ülestõusnut. Ta mõistis, et Jeesus
on see “elutee”, millest rääkis kuningas Taavet psalmis.
Mida see meie jaoks tähendab? Meiegi oleme täna saanud kutse. Me oleme kutsutud
teenima Teda läbi Kiriku. See teenimine ei ole koorem, vaid vastus armastusele.
See on nooda vedamine kaldale – see on inimeste toomine Kristuse juurde, see on
ligimese aitamine, see on oma annete pakkumine kogukonna heaks. Kuid hoidkem
meeles, et tänapäeval on maailmas tuhandeid konfessoreid ja märtreid, kelle
jaoks see “leivamurdmine” ja “nooda vedamine” tähendab reaalset ohtu elule.
Nende jaoks ei ole Kiriku teenimine pühapäevane hobi, vaid otsus, mis võib
maksma minna kõik. Püha Johannes Chrysostomus (u 347–407), “Kuldsuu”, seostas
altari ja teenimise väga tugevalt: “Kas sa soovid austada Kristuse ihu? Siis
ära hülga Teda, kui leiad Ta alasti vaeste seast. Ära austa Teda siin kirikus
siidkangastega, samal ajal kui väljas jätad Ta külma ja hulguste kätte. Sest
Tema, kes ütles: ‘See on minu ihu’, on seesama, Kes ütles: ‘Mida iganes te
olete teinud ühele nendest mu vähimatest vendadest, seda te olete teinud mulle.”
Jeesus ütleb: “Tooge neid kalu, mida te praegu püüdsite!”
Ta tahab meie panust, meie tööd, et seda siis oma õnnistusega kasvatada.
Armsad sõbrad! Olgu meil täna see Peetruse julgus ja psalmikirjutaja kindlus:
“Issand on alati mu silme ees, Tema seisab mu paremal pool ja ma ei vangu.”
Me ei ole üksi. Ülestõusnu on siin. Ta ootab meid igal pühapäeval armulaualauas
ja igal argipäeval meie tööde keskel. Vastakem Tema kutsele rõõmuga. Teenigem
Teda armastusega, teades, et meie “ihu võib elada kartmata ohtu”, sest
Jeesus on surma võitnud ja avanud meile tee igavesse ellu.
Halleluuja, Issand on tõesti üles tõusnud!
Aamen.