Anglokatoliiklus

Anglokatoliku Kirik on anglikaanne – me oleme kristlased, kellel on inglise liturgiline ja teoloogiline ning spirituaalne pärand ning kujunemislooline taustsüsteem Inglise Kirikust. Anglokatoliku Kirik on katoliiklik või katoolne, sest ta aktsepteerib varakiriku õpetust, mida on usutud „kõikjal, alati ja kõikide poolt“.

Me peame aru saama, et olla katoliiklane ei tähenda olla automaatselt rooma-katoliiklane, kuigi neid termineid on tihti sünonüümidena nähtud. Ida Ortodokskirikud on ka Katoliku Kirikud, kuid nad ei ole osaduses paavstiga. Eesti keeleruumis on vahet püütud teha sellega, et on kasutatud terminit „katoliku“ rooma-katoliku tähenduses ja „katoolne“ üldises katoliku tähenduses, kuid ka see eristus ei anna alati soovitud tulemust ning lõplikku eristatust.

16. saj toimunud Euroopa kontinentaalreformatsioonis heitsid reformaatorid kõrvale piiskoppide apostelliku suktsessiooni ja kujundasid preestriseisusest uue arusaama, koos sellega kaotati „valiidne“ (e kehtiv) ordineeritud preesterkond. Aga inglise reformatsioonis jäi tiitel „preester“ teadlikult kasutusele, sest selles oli väljendatud tõde ja intentsioon vaimuliku seisuse kohta. Kristus on täiuslik preester. Kirik on Tema Ihu. Preesterliku Ihu osa ei saa olla midagi vähemat kui preesterlik.

Inglise Kirik säilitas piiskoppide, preestrite ja diakonite apostelliku teenistuse. Jumalateenistuse kord, kuigi tõlgituna inglise keelde ja mingis mõttes reformeeritud, jäi ometi alles Kiriku ajaloolise jumalateenistuse ühtsuses. Inglise reformatsiooni eesmärk oli reformida kirikuelu praktikat ja tagasi pöörduda iidse Jagamatu Kiriku Katoliku usu juurde.

Henry VIII ajast peale on anglikanismis alati olnud teoloogiliseks positsiooniks Inglise Kiriku katoliikliku (või katoolse) olemuse jätkumise rõhutamine. Seda nii Richard Hooker’i, peapiiskop William Laudi, George Herberti, Lancelot Andrews’i ning oxfordliikumise kaudu, anglokatoliku kongresside korraldamise ning samuti John Henry Newman’i, Edward Bouverie Pusey ja John Keble’i ning John Mason Neale’i tegevuse kaudu.

Anglokatoliku Kirik aktsepteerib kirikuloo esimese tuhande aasta Jagamatu Kiriku õpetusi. Nelipühapäevast peale, kui sündis Kirik, kuni Suure kirikulõheni 1054, oli Kirik tõeliselt Katoliiklik: üks usus ja õpetuses, kuigi olid erinevused selles, kuidas idakirikus ja läänekirikus jumalateenistusi peeti. Seega on Anglokatoliku Kirik oma olemuselt mõlemat: nii Inglise Katoliku Kirik kui ka Lääne Ortodokskirik.

Anglokatoliku Kirik on osa Issanda Jeesuse Kristuse Ühest, Pühast, Katoliiklikust ja Apostellikust Kirikust, mis jätkab ustavalt inglise katolitsismi traditsioone. Me praktiseerime ja hoiame kõrgel ajaloolist katoliiklikku usku koos apostelliku kirikukorraga, ortodokset jumalateenistust ja evangeelset tunnistust.

Me usume ühte tõelisesse ja igavesse Jumalasse Pühas Kolmainsuses – Isas, Pojas ja Püha Vaimus – ühes olemuses Kolmes Isikus, kelle läbi on kõik, mis on olnud, on ja saab olema.

Me usume, et Jeesus Kristus on unikaalne ja lõplik ilmutus Jumala Isikust ja eesmärgist, kelles üksi on Jumala tõde ja arm ja ei ole mingit muud võimalust, et väljaspool Kristust võiks keegi saada päästetud.

Me usume, et pühakiri – Uues ja Vanas Testamendis – on inspireeritud Püha Vaimu kaudu ja on autentne Jumala ilmutus ja esitab Jumala päästva Sõna meile. Me usume Kiriku püha traditsiooni, nagu see on meile antud iidsete katoliku piiskoppide ja Kiriku doktorite läbi, nii nagu seda esitavad Jagamatu Kiriku seitse oikumeenilist kirikukogu. Me usume, et Püha Vaim annab elu ja inspireerib ning juhib Kirikut.

Me usume seitset sakramenti, mis on välised märgid, nähtavad sümbolid sisemisest vaimsest armust, Meie Issanda Jeesuse Kristuse kohalolekust ja tegutsemisest. Püha Emakiriku usu ja praktikaga kooskõlas on sakramendid:

Ristimine, milles kuulutatakse pattude andekssaamist ja uut elu Kristuses ning Tema Müstilise Ihu – Kiriku – liikmekssaamist ja see sakrament on vajalik õndsakssaamiseks.

Konfirmatsioon kui „Püha Vaimu pitser“ ristimise lõplikuks täidesaatmiseks.

Missa, ohver, milles meie Issand Jeesus Kristus ühendab meid Temaga Tema täiuslikus Ohvris, mis ükskord on sooritatud, et anda meile „pattudest vabanemine ning teised Tema kannatusest tulenevad annid“, kusjuures Ta on tõeliselt kohal leiva ja veini kujul ning annab ennast meile Oma Ihus ja Veres, mis on meie jaoks taevane roog ja sellega Ta ühendab meid Endaga ja kõikide teistega Tema Pühas Ihus – Kirikus.

Püha Abielu – mis on müstiline ühendus ühe mehe ja ühe naise vahel terve elu vältavaks pühendumuseks ja ühtsuseks.

Püha Vaimulikuamet (Ordinatsioon), mis on püha ja apostelliku vaimuliku teenistuse edasikandmine vastavalt Kristuse tahtele, mille Ta on Oma Kiriku valitsemiseks loonud evangeeliumi ja sakramentide edastamiseks. Kolm ordinatsiooniastet: piiskopid, preestrid ja diakonid on Kristuse poolt ametisse seatud vaid meessoole ning piiskopid omavad ainsana apostellikku meelevalda kui usklike Ülevaatajad ja püha ordinatsiooni edasiandjad.

Patutunnistus (piht), milles usklikud on kutsutud pöördumisele oma elus, pattude tunnistamisele ja lepitusele Jumalaga ja mille kaudu on meid üles kutsutud andestama teistele inimestele.

Püha salvimine, kus Jumala tervendav ja lohutav vägi saab eriliselt osaks usklikele, kes on haiged ihu, hinge või vaimu poolest.

Me usume pühade osadusse, mis on kõikide usklike õnnis kooslus, kuhu kuuluvad nii elavad kui ka juba lahkunud. Traditsiooniliselt on Üleüldist Kirikut nähtud koosnevat Triumfeerivast Kirikust (need kristlased, kes on taevas) ja Võitlevast Kirikust (need kristlased, kes on praegu elavate seas) ja Puhkavast Kirikust (kristlastest, kes on surnud, kuid ei ole veel taevas).

Me usume, et Õnnistatud Neitsi Maaarja on Meie Issanda ja Jumala Jeesuse Kristuse Ema ja ta on väljapaistev üle teiste kõikide usklike, kui esmavili nendest, kes on päästetud Kristuse läbi.

Taevas olevate pühade palved aitavad usklikke maa peal vastavalt Püha Johannese Ilmutusraamatule (5:8; 8:3-4 ja samuti 6:9-11). Pühasid samas aga ei kummardata ega ülistata – see kuulub ainult Jumalale, kuid pühade palved toetavad kristlasi maa peal, nii nagu kristlaste palved toetavad üksteist maa peal.

Me usume elu pühadusse, et elu algab eostumise hetkest ja et tahtlik elu hävitamine emaüsas abordi kaudu on väga tõsine patt.

Me usume, et tahtlik, kavatsuslik ja otsene igasuguse süütu elu võtmine on mõrv, ükskõik kas seda nimetatakse siis „eutanaasiaks“, „halastustapmiseks“ või „kaasaaidatud enesetapuks“.

Me usume, et kõik inimesed ilmuvad Meie Issanda Jeesuse Kristuse ette, kes on lõplik kõikide Kohtumõistja ja Valitseja ja kogu inimkond saab oma usu ja tegude järgi õiglase palga.

3 Responses to Anglokatoliiklus

  1. EAKK kirjutab:

    Jeesus ütles: Ärge arvake, et ma olen tulnud Seadust või Prohveteid
    tühistama. Ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma. (Mt 5pt)
    Loomisest peale on Jumal kinnitanud inimeste südamesse loomuliku
    õigluse ehk südametunnistuse. Et saavutada ühtne arusaam on Moosese
    seadus kingitud selle kinnitamiseks.
    Kümme käsku moodustavad ühe terviku, iga käsk on ühenduses nii
    eelneva kui ka järgneva käsuga, olles üksteise suhtes lahutamatud.
    Astudes üle ühest käsust tähendab rikkuda ka kõiki teisi. Ei saa anda au
    Jumalale, kogu oleva Loojale, armastamata Tema loodut.
    Kuna need käsud väljendavad keskseid ülesandeid nii Jumala kui ligimese ees,
    on nad iga kristlase moraalse südametunnistuse aluseks.
    „Õpetaja, milline käsk Seaduses on suurim?”
    Jeesus vastas talle: „Armasta Issandat, oma Jumalat,
    kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega!
    See ongi suurim ja esimene käsk.
    Teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu
    iseennast! Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid.” (Mt 22pt)

    • EAKK kirjutab:

      Selleks, et küsimusele vastata peame esmalt vaatlema ikooni tähendust
      Kirikus. Ikoon on vaimse maailma aken, mis on meile antud, et aidata
      meie mõtetel püsida palvemeeles, tuletades pidevalt meelde vaimsete
      küsimustega tegelemise vajadusest. Ikoone ei kummardata ega
      austata kui mingit püha eset iseeneses. Ajalooliselt on teada ikoonide
      kasutamist Kiriku algusaegadest peale. Esimeseks ikoonimaalijaks
      peetakse apostel Luukast. Tema ikoon, kus Jumalaema on hoidmas Jeesuslast,
      on paljude koopiate läbi tuntud tänapäevani.
      Ikoon ei sisalda ega kaasne sellega sellel kujutatud pühakut. Ühendus pühakutega
      toimub läbi palve.
      Ikoonidel on sarnane väärtus sakramentaalidega. Nende väärtus seisneb
      Jumala armu meeldetuletamises, need ise ei ole armu kanalid.
      See eristab neid sakramentidest. Sama kehtib ka pühakute kujude kohta.
      Ikoon ei ole pelgalt kunstiline seade. Ikoon ei ole maalitud mingi hetke
      meenutamiseks, nagu pildid. Ikoon ei ole lihtsalt kunstiteos vaid omab suurt
      rolli meie vaimses arengus. Ikoonide keskne ülesanne on tuua kogu
      au ja austus Kristusele.

  2. Epp Haabsaar kirjutab:

    Milline suhe on EAKK il ikoonidesse?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga