Piiskop Raivo Kodaniku jutlus 12.06.2016

Tänaseid Pühakirja tekste ( Gl 2:16,19-21; Lk 7:36-8:3) lugedes tuli kaks olulist arusaama. Esmalt avastasin evangeeliumi lugedes, et see kirjakoht ei räägi meile mitte niivõrd patust ja selle andestusest vaid südameigatsusest.
“Ja vaata, linnas oli keegi patune naine, ja kui see sai teada, et Jeesus istub variseri majas lauas, tõi ta alabasterriista mürriõliga ja astus Tema taha Ta jalgade juurde, hakkas nuttes Tema jalgu kastma pisaratega ja kuivatas neid oma juustega ja suudles Tema jalgu.”

Me kuulsime, et Jeesust peeti prohvetiks – Jumala läkitatud meheks. Kui meie läheme kellegi juurde või mingisse paika, on sellel minemisel alati mingi mõte. Poodi minnes loodame osta vajaminevaid asju. Külla minnes loodame kohtuda heade sõpradega ja hästi aega veeta. Kuid mida otsiksime prohvetit külastades?

Eestis on üha laiemalt levimas trend külastada posijaid ja igasuguseid “tarku”. Inimesed otsivad midagi. See “miski” peaks meid lohutama ja õpetama elama. Meie sees on igatsus millegi suure, muutumatu ja armastust jagava suhtes. Inimesed kes ei ole kirikuga ühinenud, ei saagi tunda tõelise  Jumala ligiolu, vaid jäävad otsima, saamata püsivat hingerahu.

Ka  eksinud naine tänases evangeeliumis otsis mõistmist ja armastust. Kas me
suudame mõista, mida tähendas naise jaoks Jeesuse sõnad: “Sinu patud on sulle andeks antud!” Kui me loeme pisut edasi, saame teada, et lauasistujad hakkasid arutama teemal “Kes on Tema, kes ka patte andeks annab?” Siit järeldame, et pattudest vabanemine ei olnud naise esmane eesmärk, vaid tema südameigatsuse ja lootuse lõplik täitumine. Sellesama lootuse ja usuga, aga ka voliga, jagab püha Kirik meilegi igatsuse
täitumist meeleparanduse sakramendis, mille Jumal on meile andnud lohutuseks
ja oma armastuse väljenduseks. Kristus, andes Peetrusele kui kogu kristliku kiriku asemikule võtmed, ütles: “Mis sa maa peal seod, peab taevas seotud olema, ja mis sa
maa peal valla päästad, peab taevas valla päästetud olema.”

Meie hoiame kristlastena neid sõnu meeles, sest neis sisaldub meeleparanduse
sakrament, pattude andeksand, südametunnistuse lohutus ja rahu, kogu südame rõõm ja
õndsus kõikide pattude, südametunnistuse kohkumiste, meeleheite ja põrguväravate
katsumuste vastu. Meeleparanduse sakrament annab meile võimaluse vahetult ja
isiklikult saada osa Jumala armust.

Epistlilugemisest kuulsime: “Vennad, teades, et inimene ei saa õigeks Seaduse tegude kaudu, vaid ainult usu läbi Kristusesse Jeesusesse”. Siit tuleneb ka minu teine mõte tänaseks päevaks.

Kristus on meie Lunastaja ja Päästja. Ilma usuta Temasse, lootes omaenese usupuhtusele või tegudele, ei ole meil mingit võimalust astuda Jumala ette nii, et meie südametunnistus meid Tema ees ei süüdistaks. Sellega tuleb tunnistada püha Kiriku meelevalda nii õpetuses kui sakramentides, sest väljspool Kirikut ei ole Lunastajat. Kui ei ole Lunastajat, ei saa ka olla kindlust ega mingisugust väljavaadet taevase kodumaa poole.

Meile on antud läbi Kiriku rõõm olla palve, südameigatsuse, pühakirja ja sakramentide läbi osasaamises koos kõikide vagade ja pühadega Jumala armastuse tegutsevas väes. Selles väes saame meie tänagi armulauale tulles usukindluse ja osasaamise mitte kaduvast lõbust, vaid igikestvast taevalikust rõõmust. Hoidkem sellest armastusest kinni ja kutsugem üha ja alati teisigi sellesse taevase igatsuse täitumisse.