Herman Sasse
katkend raamatust “Mis on armulaud? Issanda söömaaeg kiriku elus”
Armulaud kui jumalateenistuse kese
Issanda söömaaja tähendust kiriku elus tuleb mõista just eelöeldust lähtudes. Armulaud on jumalateenistuse kese, veel enam, ta ongi tõeline jumalateenistus. Algkirikus oli mõeldamatu, et Issanda päeva võib pühitseda ilma Issanda söömaajata; võib koguni lisada, et isegi vanaluterlikul kirikul 17. sajandil oleks olnud üpris raske ette kujutada pühapäeva ilma Issanda söömaaja pühitsemiseta. Liturgia kasvab ju välja nimelt Issanda söömaajast. Iidne ja kaunis nimetus “euharistia” tuletab meile meelde, et kiriku suur tänu- ja kiituspalve armulaual on jätkuks sellele palvele, mida lausus Jeesus, kui “Ta võttis leiva, tänas ja murdis”. Ei ole ka sugugi juhus, et tänu- ja kiituslaulude loomise kuldajastu langes kokku ajaga, mil Issanda söömaaeg oli kirikus veel au sees.
Me kalduksime aga teemast kõrvale, kui peatume üksikasjalikult sellel, kuidas kirikuelu kõige erinevamad väljendusvormid, isegi niisugused valdkonnad nagu diakoonia ja kirikukorraldus või -juhtimine olid algselt ühendatud altarisakramendiga ja kasvasid sellest välja. Kui aga mõistame kiriku sügavaimat olemust nii, et peame teda Kristuse ihuks, siis on see seos täiesti arusaadav ja mõistetav. Kirik mõistab kõigil ajastutel nimelt Issanda söömaaja pühitsemise kaudu oma tõelist olemust.